Igemehaiguste ravi ehk parodontoloogiline ravi

Miks tekivad ja kuidas väljenduvad igemete haigusseisundid?

Igemehaiguste olemasolu võib tulla patsiendile sageli üllatusena, sest enamikul juhtudest on tegemist kroonilise haigusliku protsessiga, mis kulgeb ilma patsiendile valuaistingut tekitamata. Harvemini esinevad ägedad haiguslikud protsessid põhjustavad patsiendil valuaistingu.

Kõige tüüpilisemaks igemehaiguseks on igemete põletik ehk gingiviit, mis progresseerub hamba kinnituskudede (lõualuu, hamba kinnitussidemete, juuretsemendi ja ka igemete) ulatuslikuks põletikuks ja kahjustuseks ehk parodontiidiks. Peamine erinevus nende kahe vahel seisneb selles, et parodontiidi kui raskema haigusseisundi puhul esineb kliiniliselt märgatav hamba kinnituse vähenemine, mis avaldub hamba liikuvuse suurenemisena.

Gingiviit ja parodontiit tekivad siis, kui nihkub tasakaal igemeid ja hamba kinnituskudesid kaitsvate mehhanismide ja neid kahjustavate tegurite vahel. Normaalsed füsioloogilised kaitsemehhanismid on süljeeritus, igemevaovedelik, epiteliaalbarjäär, transmigreeruvad immuunrakud, koeregeneratsioon ja -paranemine. Kahjustavad tegurid on aga alati bakterid ja nende elutegevusproduktid. Seega taandub ka igemehaiguste vältimine lõpuks alati bakterite ja bakteririkaste moodustiste nagu hambakatt ja hambakivi kogunemise vältimisele.

On ka erandlikke juhtumeid, kui gingiviit ja järgnev parodontiit ei ole algselt põhjustatud liigsest bakterite hulgast, vaid hoopis nõrgestatud või liigselt aktiivsetest kaitsemehhanismidest (näiteks raseduse ajal, puberteedieas, HIV infektsiooniga ja AIDSi põdevatel patsientidel, süsteemsete ravimite kasutamisel, diabeedi korral, süsteemsete sidekoehaiguste või C-vitamiini defitsiidi korral, leukeemiat põdevatel patsientidel, jm). Igemehaiguste täpse põhjuse väljaselgitamine on väga oluline edasise ravi õnnestumiseks.

Igemehaiguse olemasolu kahtlusel on patsiendi jaoks alati ohumärgiks igemete veritsemine õrnal puudutusel või õrnal hammaste harjamisel. See viitab aktiivsele põletikulisele protsessile igemetes. Samuti on ohumärgiks igemete värvi muutumine: kui normaalselt on ige koraalroosa, siis põletiku tagajärjel muutub see sinakaspunaseks või erepunaseks. Põletiku tagajärjel võib toimuda ka igeme asendi muutus ehk selle nähtav nihkumine ja hamba suurem paljastumine.

Igemehaiguste ravi

Nii gingiviidi kui parodontiidi ravil lähtume selle tekkepõhjusest. Enamikul juhtudest piisab igemepealse ja –aluse hambakatu ja/või hambakivi hoolikast eemaldamisest. Selleks kasutame patsiendile ohutuid ja efektiivseid meetodeid nagu soodapesu, ultraheliinstrumente ja käsiinstrumente. Kui tegemist on aga komplekssema haigusega, mille kujunemisel mängivad rolli mitmed tegurid, siis arvestame oma ravi planeerimisel ka nende likvideerimisega.