Hammaste valgendamine on muutunud üheks tavalisemaks protseduuriks hambaravi kabinettides, olles üks populaarseim teenus kosmeetilises hambaravis. Varasemalt jäi hammaste valgendamine meie inimestele kättesaamatuks, kuid nüüdseks on juba aastaid võimalik vastavat teenust osutada ka enamikes Eesti hambaraviasutustes.
Inimese vanemaks saades ei ole ka hammaste toon tihtilugu enam nii hele, seda just võrreldes nooruses äsjalõikunud hammaste värviga. Seda mitmetel põhjustel. Võtmeroll hammaste värvimuutusteks on inimeste enda eluviisidel – suusleiduvate bakterite toodetud pigmendid, harjumus kasutada tubakatooteid ning pigmendirohked toiduained (tee, kohv, punane vein jne) pluss ebapiisav suuhügieen. Samas teisest küljest ka mõningad süsteemsed ravimid (nt tetratsükliin) võivad esile kutsuda muutuseid hammastes.
Hammaste värvi määrab ära mitte niivõrd hammast kattev email, vaid emaili all paiknev hambakude dentiin. Hammaste valgendamisel mõjutatakse läbi emaili ka dentiini pindmist kihti, mis sellisel juhul annabki lõpliku tulemuse valgendusefekti saavutamisel.
On erinevaid meetodeid hammaste valgendamiseks – traditsiooniline hammaste valgendus vesinikperoksiidi sisaldava spetsiaalse geeliga hambaarsti kabinetis või hambaarsti poolt valmistatud spetsiaalseid tarvikuid kasutades ka kodustes tingimustes, laservalgendus, valgenduskleepsud, valgenduspliiatsid.
Hambaarstina pooldan valgendamist hambaravi kabinetis, kus kogu protseduur viiakse läbi spetsialisti järelvalve all ning seeläbi saavutatakse miinimum valgendusega kaasnevate riskide esinemisel. Küll aga on üha enam Eestis levivad mujal maailmas juba mõnda aega laineid löönud valgendamiskleepsud (ingl k whitening strips), mis nö kleebitakse esihammastele nii kauaks kuni tootja on ettenäinud ning seejärel eemaldatakse. Protseduuri korratakse mõned korrad kuniks soovitud tulemus saavutatud. Kurb asi selliste toodete puhul on see, et inimestel kaob kodus vastavate toodetega reaalsusetaju ning nende kasutamisega võib liiale minna, mille tulemuseks on ebaloomulikult valged külmkapivärvi hambad. Rääkimata kaasneda võivast hammaste tundlikkusest.
Hambaravikabinetis tehtav valgendusprotseduur viiakse läbi ühe visiidiliselt. Esmaseks nõudeks on, et hammaste valgendamine ei ole soovitatav inimestel, kel esihammastes on pandud täidiseid või kel on esihammaste piirkonnas mõni suretatud hammas. Seda põhjusel, et täidised ning suretatud hambad ei valgendu nii nagu teised hambad. Muidugi ei ole ka see absoluutseks vastunäidustuseks hammaste valgendamisel. Alati on võimalik hambad valgendada ning seejärel vahetada täidised vastavalt saavutatud hambatoonist lähtudes. Kuid patsiendid peavad endale sellisel juhul aru andma, et valgenduse tulemusi ei oska ükski hambaarst ette ennustada ning ka seda mitte, kaua valgenduse efekt kestab. Suures osas sõltub tulemuse püsivus inimese enda eluviisidest – st, kas tegemist on kohvi, tee või veinisõbraga ning kui patsient on kõigele eelnevale lisaks ka veel suitsetaja, oleks ebareaalne oodata aastate pikkust kestust antud tulemusele. Ajajooksul, kui hambad hakkavad tumedamaks muutuma, jäävad nüüd juba vahetatud täidised heledamad oma hammaste foonil ning patsient, kes on tundlik oma hammastevärvi suhtes ja ilmselgelt inimesed, kes juba hambaid valgendama tulevad, seda on, siis hakkab kindlasti ka see värvivahe neid häirima ja tuleb uuesti hakata täidiseid vahetama, et saavutada ühtlane toon. Kõik see aga tähendab inimesele ka materiaalses mõttes lisa väljaminekut ning selle põhjendatuse peab inimene endale ise selgeks tegema, kas see on mõistlik kulu tema jaoks või mitte. Teistkordne valgendamine viib sama lõpptulemuseni – st ikkagi on vaja täidiseid vahetada, kuna arst ei saa ettenäha, palju järgneval valgendusprotseduuril hammaste värv muutub. Seega nokk kinni, saba lahti olukord.
Patsientide küsimusele „Kui palju valgemaks mu hambad muutuvad?“, meeldib mulle ikka öelda „Kui mul oleks selgeltnägija Nastja võimed, ütleksin Teile kohe, aga kahjuks mul ei ole!“ 🙂 Nagu eelpool mainitud, siis arstidel on keeruline sellele küsimusele vastata, kuna siin ei kehti raamatureeglid – mõnel inimesel lähevad hambad heledamaks 1 toon, teisel nt 7 tooni. Kindlasti peaks arvestama ka sellega, et hammaste valgendamise maksimum efekti ei maksa oodata koheselt hambaravikabinetis valgendusprotseduuri lõppedes, vaid see saabub umbes nädala möödudes. Sellisel juhul soovitan ma patsientide, kes lisavisiiti hambaarstile ei soovi, teha kodus endast fotoaparaadiga üks naeratav foto ning seejärel võrrelda seda mõne varasema fotoga – sealt tuleb kõige selgemalt välja saavutatud tulemus.
Eelnevalt sai mainitud ka nö suretatud ehk juureravitud hammaste valgendamise võimalust. Sellised värvimuutnud hambad on enamasti naaberhammastega võrreldes tumedamad või hallikad ning selle tulemusena on tihtilugu hambarea esteetika häiritud. Eriti tihti on need häirivaks esihammaste piirkonnas, põhjustades inimestes ebamugavust nt naeratamisel ja rääkimisel. Sellisel juhul on võimaluseks vastavat värvimuutnud hammast valgendada nö hambasiseselt, kus hambaarst asetab hamba sisse valgendusgeeli, mis kaetakse visiitide vaheliseks ajaks ajutise täidisega. Kui pikk saab kahe visiidi vaheline aeg olema ning mitu visiiti tulemuse saavutamiseks vaja on, määrab iga arst ise sõltuvalt patsiendi hambatoonist.
Valgendamisel on peamisteks kõrvalnähtudeks hammaste tundlikkus või pehmete kudede ärritus, viimane juhul, kui hambad ei ole valgendusprotseduuri ajaks korralikult isoleeritud. Uuringud on näidanud on mõne päeva jooksul vastavad sümptomid taanduvad enamikel juhtudest. Üksikutel juhtudel võib hammaste tundlikkus olla pikaajalisem. Hammaste valgendamist ei soovitata noorematele kui 18 aastat, kuna selles eas on hamba närviruum suur ning see võib kaasa tuua hamba närviruumi ärrituse ning sellest tulenevalt ka hammaste ülitundlikkuse. Valgendamise ajal on normaalne, kui mõningad hambad muutuvad kergelt tundlikuks. Ägeda valureaktsiooni korral protseduur katkestatakse. Valgendust ei soovitata ka rasedatele ning imetavatele emadele.
Dr. Kristo Ivanov
Nordic Hambakliinikute peaarst
SA TÜK Stomatoloogia kliinik, arst-õppejõud hambaravi erialal
Tallinna Tervishoiukõrgkool, lektor